jobu

Ma olen lammas. Täpselt selline stereotüüpne paipoiss, nagu õudusfilmides need ruudulise kampsuniga memmekatest sabarakud, kes esimesena maha lüüakse. Ma ei viitsigi mingit rambot mängida, see pole minu stiil. Või lihtsalt ei mängiks lõpuni välja. Seltskonnas olen sama põnev kaaslane kui laiguline hallitav tapeet. Siis tundubki, et ainus, milleks hea olen, on olla tõsiseltvõetamatu naisterahuldaja nagu šveitser Theo. Selle vahega, et Eelmaa munn on pikem. Ja tal on oma isiklik korter.

Tegelikult tööga olen ju rahul, tüdrukuga ka läheb, raha on ja tegevust ka nagu jagub. Isegi mitu potentsiaalset korterikaaslast on tekkinud. Miks ma siis asjad enda jaoks nii raskeks mõtlen?

Ja kodus sain kõigest aru, kui võtsin kätte ajakirja Jobu. Lausa suure lustiga lõikab see sapine iroonia. Kogu ajakiri teeb kokkuvõttes üheselt selgeks, et kui sa pole naeratav musklis alfaisane, kes majanduslikul karjääriredelil revolutsionäärina teisi pooleks rebib, pole sa sittagi. Ja kahjuks on neil õigus. Jobususe testis sain 47 punkti. Kohe hakkas kergem, kui teada sain, et olen lootusetu jobu.

//Jamie Lidell - Multiply